Ateena kasvatuskultuur

Kooliharidus sisaldas nii vaimset, esteetilist kui ka kehalist kasvatust.  Eesmärk oli saavutada kalokagaatia ehk ilu ja headuse ideaal, mis on inimeses kokku sulanud. Inimesest pidi välja kujunema terviklik igakülgselt arenenud inimene. Tähtis oli, et poiss oleks füüsiliselt hästi ette valmistatud ning saavutaks agonaalsuse- olla võitja ning tuua nii endale kui ka kodulinnale,- riigile au ja kuulsust.

Ateenas oli neli kooliastet:

1. Kodune kasvatus: ühe- kuni seitsmeaastastele
2. Muusade kool/ Palestra: seitsme - kuni kuueteistaastastele
3. Gümnasion: kuusteist- kuni kaheksateistaastastele
4. Efeebiteenistus: kaheksateist- kuni kahekümneaastastele

Õpetati nii poisse kui ka tüdrukuid. Peamisteks õppemeetoditeks olid kasvatamine, ettenäitamine ja ka karistamine. Karistamise puhul võis see olla nii füüsiline kui ka hirmujutu kujul. Oluline oli, et laps õpiks selleks ja mõistaks ideaali, kuhu vanemad teda suunata tahtsid -Homerose kangelaseks( Kõigepealt oligi Kreekas kasvatamise ja õpetamise aluseks väga pika aja kestel Homerose eeposed. Homerose loodu oli suulise õpetuse aluseks, seda õpiti pähe ja tunti, tema kangelased olid aastasadade jooksul kreeklaste ideaalid. Homerose looming on ka vanim dokumentaalne tunnistus kreeka kasvatuse ja hariduse kohta. Platon nimetab Homerost "täies tähenduses Kreeka õpetajaks").
Poisid õppisid kõike- juba seitsmeaastaselt hakkasid õppima relvakäsitlemist, muusikat ja tantsu. Sealjuures valmistati poisse ette ka praktilisele elule-õppisid majapidamise juhtimist. Neile tutvustati ka praktilist meditsiini.
Välja kujunes ka paideia- kasvatuse süsteem, mis terviklikult kujundas igakülgselt arenenud inimese. Kreeka poisid pidid läbima õpetuse grammatisti, kitarristi ja pedotriibi juures. Grammatist õpetas lugemist ja kirjutamist, ka aritmeetika põhialuseid. Kitarrist õpetas poistele kitaral või lüüral mängimist, laulmist, esinemisjulgust, õiget rühti ja liikumist. Ülejäänud osa kasvatuses oli pedotriibi teha, kes õpetas poisse palestras ja gümnaseionis- treenis neid jooksus, hüpetes ja muudes spordialades.
Tavaliselt õpetati noort kreeka kodanikku mõne vanema mehe (üliku) poolt. See oli ühiskondlik norm ja seda peeti kõlbeliseks. Toonane ühiskond soosis võistluslikkust. Võib öelda, et võistluslikkus soosis õppimist. Iga kreeka poiss unistas lugupidamisest ja aust. Tüdrukud õppisid peamiselt majapidamistöid, olulisel kohal koldega seotud tööd.

Õpetaja

Õpetaja pidi õpilasel aitama vahet teha hea ja halva vahel, et ta oskaks endale valida õiget elurada.Tähtis osa oli kõlbelisel kasvatusel ja distsipliinil. 
Phytagorase õpetusest: Õige õpetus peab toimuma õpilase ja õpetaja vastastikuse soovi alusel. Sunniviisiline õpetus on kõlbmatu ning ei anna tulemusi.
Demokritos: Tuleb rõhutada vastutustunnet, kohusetunnet ja teadmishimu.
Platon: Õpetaja on lapse üldine suunaja. Õpetajate tegevus tuleb allutada laiaulatuslikule ja hoolikale kontrollile.Õpetaja peab olema elukogemuste ning suurte teadmistega.
Aristoteles: Vanemad annavad elu, aga kasvatajad annavad väärika elu.

Mõju järgnevatele ajastutele

Nagu ka Kreekas, minnakse praegu kooli 6-7 aastaselt. Kõrgelt hinnatakse pingutusi, näiteks praegusel ajal olümpiaadidel osalemine annab eeliseid ning õpetajad peavad töökast õpilasest rohkem lugu. Antiikajal oli tähtis sport, harmoonia ja kirjaoskus. Neid kõiki rakendatakse samuti ka tänapäeval.

Negatiivsed küljed :

•       Karistamine
•       Oli ainult üks juhendaja/kasvataja

Positiivsed küljed:

•         Tähtis oli sport, harmoonia ning kirjaoskus
•         Poisid said tööd teha ning meditsiini harjutada
•         Loovus ja vaimsus kõrgel kohal